Madala süsinikuheitmega põllumajandus - millist rolli mängib selles lämmastik?

Põlluharimine mängib toidutootmises olulist rolli. Viimastel aastatel on hakanud toimuma kiire üleminek säästvatele põllumajanduslikele praktikatele, mis eritavad keskkonda vähem süsinikuheitmeid. Põllumehed näevad üha rohkem vajadust keskenduda tegevustele, mis aitavad parandada ja hoida mulla tervist ning on ühtlasi kasulikud keskkonnale.

Madala süsinikuheitmega põllumajandus on lähenemisviis, mis kujundab ümber praktikad, kuidas me kasvatame erinevaid põllukultuure ja kasutame muldasid. Kuigi tavaliselt räägitakse peamiselt süsiniku sidumisest, on sealjuures ka teine väga oluline komponent, milleks on lämmastiku kasutamine.

Mineraalsete väetiste kaudu antav lämmastik pälvib tihtipeale negatiivset tähelepanu, kuna selle liigne kasutamine võib põhjustada keskkonnareostust. Kuid populaarsust koguva süsinikupõllumajanduse puhul on oluline mõista, mis on lämmastiku roll süsiniku mulda sidumisel.

Säästvad praktikad ja lämmastiku roll

Selleks, et põllumajandus saaks lahendada kolmikprobleemi – kasvava toidunõudluse, toiduainete tootmise jätkusuutlikkuse parendamise ja kliimamuutustega seotud komplikatsioonid – peavad toidutootmises aset leidma muutused.

Süsinikupõllumajandus ühendab muldasid taastavad praktikad täiendavate rahaliste võimalustega, mis aitavad motiveerida põllumajandustootjaid uusi praktikaid kasutusele võtma. Säästvad maaharimise võtted, nagu näiteks vahekultuuride kasvatamine, säästev mullaharimine, külvikordade planeerimine ja põhujääkide põllule jätmine, aitavad haritavas mullas süsinikku siduda ja säilitada. Kui põllumajandustootja on samaaegselt liitunud süsinikuprogrammiga, siis on võimalik saada nende tegevuste eest täiendavat sissetulekut. Kogu tegevus baseerub süsinikukrediitide müümisel nendest huvitatud ostjatele, kelleks reeglina on teised ettevõtted sooviga korvata oma süsinikujalajälge.

Kui pinnas on süsinikurikas, aitab see taimedel areneda ja mulla omadused paranevad. Muidugi ei vaja taimed mitte ainult süsinikku, vaid tervet hulka muid makro- ja mikroelemente, sealhulgas põhiliselt lämmastikku. Lämmastiku haldamine on traditsiooniliselt olnud keeruline, sest nii piiratud kui ka ülemäärane lämmastiku kasutamine võib muutuda problemaatiliseks, arvestades seda, kui tihedalt on lämmastikuringe süsinikuringega seotud. Samuti ka asjaolu, kuidas lämmastik võib mõjutada pinnase ja taimede toitainete ringlust.

Ülenitrifikatsioonist põhjustatud probleemid

Põllumajandustootjad teavad, kui oluline on lämmastik põllukultuuride kasvatamisel. Samas on teada, et enamikus muldades on selle kontsentratsioon piiratud. Seetõttu on lämmastiku lisamine, kas sünteetilises või orgaanilises vormis enamike muldade jaoks vajalik tegevus. 

Põldudele liigset lämmastikku lisades võib põhjustada muldade degradeerumist ja keskkonnareostust.

Intentsiivse põllumajanduse oluliseks sisendiks on mineraalsed väetised. Kahjuks on, aga ka leitud, et optimeerimata kasutusega lämmastikväetised, nagu uurea või NPK liitväetised, uhutakse üleväetamise korral lähedalasuvatesse veekogudesse. Lisaks lämmastiku äravoolule vette on lämmastik probleemiks ka atmosfääri jaoks. Euroopa Liidus on teada, et 92% ammoniaagist (väetistes leiduv lämmastiku vorm) pärineb põllumajandussektorist.

Lämmastik (lämmastikoksiid N2O, ammoniaagi ja lämmastikoksiidi kujul) on üks tugevamaid kasvuhoonegaase, mis seob atmosfääri soojust ja põhjustab seega ka kliimamuutust. 1 kg N2O-d võrdub umbes 298 kg süsihappegaasiga ning see säilib atmosfääris märksa kauem.

Kuigi mineraalsete väetiste kasutamine on teadaolevalt peamine lämmastikuga seotud heitme tekitaja, võivad ka orgaanilised lämmastikuallikad olla ettearvamatud. Näiteks sõnniku kasutamine võib põhjustada sarnaseid probleeme nagu sünteetilised väetised ning kui sõnniku kogusega ei käida ettevaatlikult ümber, võib tekitada kasu asemel hoopis kahju.

Kaasaegne põllumajandus ei oleks võimalik ilma lämmastikuta

Vaatamata üleväetamisest põhjustatud probleemidele on tõsiasi, et lämmastikuga väetamine on erinevate põllukultuuride kasvatamisel asendamatuks sisendiks. Lämmastikväetisteta ei suudaks põllumajandustootjad tagada toidujulgeolekut. Küsimus on peamiselt lämmastiku koguste läbimõeldud kasutamises ja selle laotamise tehnikates, et vältida pinnase, vee ja õhu saastamist.

Taimede puhul mängib lämmastik võtmerolli saagi moodustamisel. 

Põllumajanduses tähendab see, et piisava lämmastiku olemasolul on väga oluline mõju põllukultuuride kasvule ja saagikusele. Seetõttu määrab olemasolev lämmastik põllu saagikuse ja seeläbi ka põllumajandusettevõtte kasumlikkuse.

Enamiku põllumaade puhul saab väetise laotamise meetodeid, ajastust, koguseid ja väetise tüüpe optimeerida. Kuigi mullas leiduv lämmastik suurendab tootlikkust, suudavad nii taimed kui ka pinnas sellest omastada vaid teatud kindla osa. On leitud, et osa väetisest võib üleväetamise tulemusena minna raisku. Sünteetiliste sisendite pikaajaline kasutamine võib muutuda kahjulikuks nii pinnasele kui ka seal tegutsevatele mikroobidele, kes vabastavad taimede kasvuks vajalikke toitaineid.

Kuigi sageli rõhutatakse lämmastiku tähtsust taimede kasvus, on lämmastik ka mulla tervise puhul võtmeelemendiks, eriti süsiniku mulda sidumisel.

Lämmastiku koguste haldamine on heitkoguste piiramisel ülioluline

Orgaaniliste või mineraalsete väetiste optimeeritud kasutamine aitab põllumajandusettevõtte heitmeid oluliselt mõjutada. Üheks võimaluseks on väetamisega seotud tööde ja koguste jälgimine põlluhaldustarkvara abil. Täppistehnoloogiate kasutamine põllumajanduses on tõusuteel, kuna see muudab väetise abil antud toitainetest ülevaate saamise põllumehe jaoks lihtsamini hallatavaks.

Kasutades ainult sellises koguses väetiseid, mida taimedel kasvamiseks tõesti vaja läheb, ei vähendata mitte ainult oma heitkoguseid, vaid see aitab kokku hoida ka ettevõtte kulusid. Ajal, mil väetised on teinud läbi hüppelise hinnatõusu on see muutunud eriti oluliseks.

Süsiniku säilitamine pinnases koos lämmastikuga

Kuigi taastavad põllumajanduspraktikad seavad süsiniku sidumise nii mulla tervise kui ka kliimamuutuste leevendamise osas esikohale, ei ole seda eesmärki võimalik saavutada lämmastiku kasutamise tõhusama haldamiseta.

Piisava lämmastiku olemasoluta ei suuda taimed ja mullamikroobid süsinikku mullas efektiivselt ümber töödelda ega seda ka pikaajaliselt mulda siduda. Süsinikupõllumajanduse praktikad, nagu näiteks vahekultuuride kasvatamine, tõhustavad mulla väetamist lämmastikuga, eriti kui kasvatatakse liblikõielisi taimi, mis teadaolevalt seovad õhulämmastikku.

Süsinikupõllumajandusega alustamine

Lämmastikväetiste kasutamise täpne haldamine on muutunud oluliseks osaks säästvast maaharimisest. Kuna põllumehed on tasapisi üleminemas süsinikupõllumajandusele, tasub teada, millised praktikad aitavad väetiste kasutamist optimeerida ning kuidas seda paremini teha. Liitu eAgronomi süsinikuprogrammiga, et saada osa erinevatest hüvedest nii paremate muldade kui ka täiendavate tuluvoogude näol.