Terves mullas palju vihmausse

On teada-tuntud tõsiasi, et vihmaussid on mullale kasulikud organismid. Nende tähtsusest ning mõjust mulla viljakusele kirjutatakse põllumajanduslikus ajakirjanduses, räägitakse taskuhäälingutes ning ka orgaanilise aine ja mulla bioloogilise eluga seotud loengutes. Seejuures tasub meeles pidada, et lisaks nende positiivsele mõjule on suur vihmausside arvukus ühtlasi ka indikaatoriks, mis aitab hinnata mulla tervise olukorda.

VIHMAUSSIDE BIOLOOGIA

Vihmaussid on loomad, kes taksonoomia järgi kuuluvad vihmusslaste (Lumbricidae) sugukonda, kes on omakorda osa rõngusside hõimkonda kuuluvast vööusside klassist - st selgrootuid, kelle kehad koosnevad rõngastest.

Ainuüksi Poolas on umbes 32 vihmausside liiki, millest 13 liiki võib kohata erinevates põllumajandusmuldades. Ehk tundub, et tegemist on väikese arvuga, aga kuna vihmausse võib ühel rohumaa hektaril olla kuni 4 miljonit, saame ehk selle näite läbi paremini aru, kui levinud need loomad meie keskkonnas on.

Enamasti saab vihmausse näha peale vihmasadu või siis, kui oleme auke kaevamas. Paljud liigid tulevad ka öösiti regulaarselt mullapinnale, nii ei paista nende peale otsene päikesevalgus. Vihmausside tegevus mullas ja osaliselt ka selle pinnal on seotud nende rolliga keskkonnas toimuvas aineringes ning samuti mulla viljakuse ja tervisliku seisundi kujundamises, mis on vahel ehk veidi alahinnatud.

Vihmausside tähtsust on rõhutanud suured mõtlejad nagu Aristoteles, kes nimetas neid "maa soolteks" või Charles Darwin, kes omistas neile tohutu rolli Maa loodusloos.

VIHMAUSSIDE ÖKOLOOGILISED RÜHMAD

Vihmaussid võib jagada kolme ökoloogilisse rühma, mida eristatakse sarnase toitumiskäitumise ja neist mahajäävate käikude paiknemise alusel. Selline jaotus on lihtne ja praktiline, kuna nende abil saab üsna lihtsalt kindlaks määrata vihmausside rühma, millega on tegemist, ja ühtlasi ka nende mõju neid ümbritsevale keskkonnale.

Esimest rühma nimetatakse epigeilisteks vihmaussideks. Nad elavad mullapinna lähedal, tavaliselt kõdukihis. Lisaks võib neid leida ka kompostihunnikutes, sõnnikus või lagunevas puidus. Nad on väikesed, tumedat värvi ja pigem tagasihoidliku suurusega. Nende põhitoiduks on lagunevad taimejäänused.

Järgmiseks rühmaks on endogeilised vihmaussid. Ka nemad elavad mulla pealmisele kihile võrdlemisi lähedal, kuid pisut sügavamal kui epigeilised vihmaussid. Nad loovad horisontaalseid käike, sageli taimejuurte piirkonnas. Tavaliselt on nad keskmise suurusega, kahvatud või rohekad ja toituvad peamiselt mullast, mis antud mullakihis sisaldab rohkem orgaanilist ainet kui alumised kihid.

Kolmas rühm hõlmab suurimaid vihmausse, keda nimetatakse aneetsilisteks vihmaussideks. Nad kaevavad pikad vertikaalsed käigud, mis ulatuvad mullaprofiilis enam kui 1,5 meetri sügavuseni. Nad toituvad mullast, surnud lehtedest ja lagunevatest taimejäänustest. Toiduhankimiseks ja juba seeditud toidu väljutamiseks tulevad nad öösiti mulla pinnale. Neid iseloomustab tumepunane või must värvus seljal ja peapiirkonnas.

Need kolm rühma on vihmausside põhijaotusteks, aga üksikasjalikumas käsitluses saab eristada ka vahepealsete omadustega jaotisi, mis kombineerivad nii epigeiliste kui ka endogeiliste vihmausside tunnuseid. Jaotamise juures saab täheldada, et vihmausside rühmad täidavad sageli erinevaid, kuid olulisi funktsioone.

VIHMAUSSID JA SÜSINIKUPÕLLUMAJANDUS

Saame küsida, mis seos on vihmaussidel süsinikusidumisega või kas nad aitavad sellele kaasa. Nendele küsimustele vastamisel tuleb meeles pidada, et taastav põllumajandus on terviklik lähenemine agroökosüsteemile, mille puhul peame arvestama erinevate organismide ja mullas toimuvate protsesside omavaheliste seostega.

Kuigi vihmaussid ise ei püüa kinni atmosfäärist pärit süsihappegaasi, on neil oluline roll orgaanilise aine muutmisel mullas kõige stabiilsemaks orgaanilise süsiniku vormiks, mida nimetatakse huumuseks.

Tänu vihmaussidele liiguvad orgaanilised jäägid (nii värsked kui lagunevad taimejäänused) mööda mullaprofiili allapoole ning selle käigus rikastuvad need mikroorganismidega. Mikroorganismid eritavad seejärel ensüüme, mis mõjutavad orgaanilist ainet. Asetleidev humifitseerimisprotsess on biokeemiline nähtus, mis hõlmab mitmeid keerulisi orgaaniliste ühendite lagunemis-, ümberstruktureerimis- ja sünteesiprotsesse. Need protsessid toimuvad aga mikroorganismide ja mullafauna osalusel.

Mida suurem on vihmausside panus selles ahelas, seda kiiremini kogu protsess toimub. Kuigi taimed suudavad atmosfäärist süsinikdioksiidi koguda ja orgaanilise aine kujul kaasata, mängivad eelmainitud organismid rolli värskete taimejäänuste huumuseks muutmisel. Seda huumust võib omakorda pidada orgaanilise süsiniku kondenseerunud vormiks, mis ladestub mullas ja pärineb atmosfääri süsihappegaasist.

VIHMAUSSIDE MÕJU MULLALE

Vihmaussidel on mitmekülgne mõju põllumehe põhilisele töövahendile – mullale – on valdavalt positiivne ja soositud. Mõjusid saab omakorda liigitada füüsikalisteks, keemilisteks või bioloogilisteks.

Esimene ja suurim mõju avaldub mulla struktuurile. Horisontaalsete ja vertikaalsete käikude loomisega vähendavad vihmaussid mulla tihenemist. Vaatamata vastuargumendile, et teatud vihmausside liigid võivad kaasa aidata mulla tihenemisele, tagab liikide koosmõju (koos mulda kobestavatega organismidega) mulla struktuuris tasakaalu. Lisaks võimaldab käikude võrgustik mullas suurendada sademetevee imendumist. See on eriti oluline hooaegadel, kui sajab lühiajaliselt, kuid intensiivselt. Tänu vihmausside tööle suudab pinnas lühikese aja jooksul rohkem vett imada, vähendades samaaegselt vee erosiooni. Lisaks kasutavad kasvuperioodil neid käike ka taimede juured.

Mõju mulla keemilistele omadustele on tihedalt seotud sellega, et vihmaussid jätavad mullakeskkonda arvukalt koproliite, mis koosnevad nende väljaheidetest ja ladestuvad mulla pinnale või pinnasesse. See materjal aitab kaasa mulla viljakusele, sest koproliitidel on palju suurem toitainetesisaldus kui tavalisel mullal. Näiteks on lämmastiku sisaldus koproliitides viis korda kõrgem, fosfori oma seitse korda ja kaaliumi kontsentratsioon üksteist korda suurem kui ümberkaudses mullas. Lisaks on koproliitidel lubjanäärmete toime tõttu kõrgem happelisusetase kui mullal. Vihmaussi seedetrakti läbib iga päev mulla kogus, mis moodustab nende kehamassist 20 kuni 100 protsenti. Hinnanguliselt võib ühel hektaril üks tonn vihmausse toota aastas 30 tonni koproliite, suurendades seeläbi mulla viljakust.

Nende mõju mulla bioloogilistele omadustele on seotud orgaanilise aine ja selles elavate mikroorganismide tarbimisega seotud protsessiga. Vihmausside seedekulglas toimub seda läbiva aine rikastamine teiste mikroorganismidega - nii suurendatakse mulla elurikkust. Järelikult toimub nii koproliitides kui ka rajatud käikude ümbritsevas pinnases mulla mikrofloora suurem vohamine.

KOKKUVÕTE

Pärast seda käputäit vihmaussidega seotud infot tasub uuesti hinnata nende mõju mullale ning selle füüsikalistele, keemilistele ja bioloogilistele omadustele. Ärme pea vihmausse pelgalt meie mullaga kaasaskäivateks organismideks, vaid pigem mullaelustiku osaks, kes meie muldi arendavad ja väetavad.

Vaata ka ettekannet meie 2023. aasta põllupäevalt, kus dr David T Jones annab ülevaate vihmausside rollist mulla omaduste parandamisel ja saagikuse suurendamisel: