Kui mõtled põllumajandusele, võid ette kujutada traktoreid, põlde ja põlvest põlve edasi antud traditsioone. Aga Kristjan Andersonile, eAgronomi Eesti piirkonnajuhile, tähendab põllumajandus ka rütmi, loovust ja ühendust - olgu see siis see, mis on õpitud Austraalia oliivikasvanduses, trummide taga või taskuhäälingu mikrofoni ees. Kristjan on loonud enda jaoks karjääri, mis ühendab põllumajanduse ja kiiresti areneva tehnoloogiamaailma eAgronomis, kus ta juhib tegevusi Eesti turul.

Alates humoorikatest sokitraditsioonidest kuni jalgrattamatkadeni, põllumajandust dekodeerivatest vestlustest kuni jätkusuutliku toiduainete tootmise propageerimiseni - Kristjani lugu on lugu uudishimust, kohanemisvõimest ja soovist tuua inimesi omavahel kokku.

Kuidas viis su teekond sind eAgronomi ja millele keskendud oma töös praegu?

Esmakordselt jäi mulle eAgronom silma, kui neist ilmus lugu ajalehes ja räägiti sellest, et nad kaasasid just raha. Seejärel kohtasin täiesti juhuslikult üht arendajat, kes tol ajal eAgronomis töötas, ning meil tekkis hea klapp. Kuna mind köitis põllumajandus juba varasemast ajast, pidasime sel teemal diskussiooni ja sealt tekkis mõistmine, et ma võiksin ehk ettevõttele kuidagi kasulik olla, kuna eAgronom oli just alustamas laienemist teistesse Baltikumi riikidesse. Kahjuks sel korral me n-ö diilini ei jõudnud, ent umbes kaks aastat hiljem märkasin, et eAgronom otsis müügiesindajat, ja mõni kuu pärast seda alustasingi oma ametlikku teekonda eAgronomis. Nüüd, kuus aastat hiljem, olen endiselt siin ja juhin tegevusi Eesti turul.

Sul on üsna rahvusvaheline kogemustepagas - räägiksid sa lähemalt, kuidas sinu Austraalias veedetud aeg mõjutas sinu teekonda põllumajandusse?

Nii suurel maal nagu Austraalia töötamine pakub ideaalset keskkonda mõtisklemiseks, eriti kui sulle kõige lähim küla on umbes kahe tunni autosõidu kaugusel läbi kõrbe. Töötasin oliiviistanduses ja see aitas mul mõista, kui märkimisväärne on põllumajandus tööstusharuna. Olin õppinud Eesti Maaülikoolis agronoomiat, kuid ma ei suutnud sellest kunagi täielikult aru saada - eelkõige praktiliste kogemuste puudumise tõttu. Erinevates istandustes ja teraviljafarmides töötamine ning kogu tootmistsükliga kokkupuutumine andis mulle hea ülevaate sellest, kuidas inimesed töötavad ühes rütmis koos loodusega, eesmärgiga toota toitu. See oli minu jaoks “heureka”-hetk - sain aru, et olen siiski õigel teel. Pidin lihtsalt Austraaliasse sattuma, et seda mõista.

Mida sinu arvates teeb töötamise põllumajandustehnoloogia valdkonnas põnevaks? On sul tuua välja mõni eAgronomi projekt, mille üle oled eriti uhke?

Minu kogemus eAgronomis on andnud mulle võimaluse teha koostööd selle valdkonna inimestega ja tuua neile uusi digitaalseid võimalusi, mis on avanud palju uusi vaatenurki - just tarkvara ja andmete kontekstis. Olen märganud, et mitte kõik, millest me räägime, ei ole kohe automaatselt arusaadav ja vajab kohanemisaega. Selle jaoks on vaja teha selgitustööd ja näidata eeskuju. Põllupäevade ja teiste ürituste korraldamine on olnud minu jaoks olulised verstapostid - need on aidanud meil jõuda põllumajandustootjate ja toiduainetööstuse esindajateni, et koos õppida ning areneda. Kõikide asjaosaliste ühine eesmärk - jätkusuutlik toiduainete tootmine - on meid sidunud.

Mis on sind põllumajandussektoris töötamise juures kõige rohkem üllatanud, eriti tehnoloogia seisukohast?

Esialgu üllatas mind see, kui suured Exceli ja märkmike austajad põllumajandustootjad olid. Mõistan, et see tuleneb eelkõige harjumustest - kui oled harjunud midagi ühtmoodi tegema, on seda väga raske üleöö muuta. Siis aga üllatas mind hoopis see, kui kergesti mõned tootjad suutsid muutuvates oludes kohaneda ja oma harjumusi ümber kujundada. Selline kontrast oli positiivne. Aastate jooksul olen hakanud imetlema põllumajandustootjate ettevõtlikkust - nende pühendumust, arengusoovi ja valmisolekut paremaks saada.

Kuidas kirjeldaksid su meeskonnakaaslased sinu rolli meeskonnas - nii professionaalselt kui isiklikult?

Esimesena tuleb pähe “jah-mehe” mentaliteet. Ükski ülesanne pole meie jaoks liiga suur ja võimalustele, mis end sinu jaoks esitlevad, tasub alati öelda “jah”. Muidugi mitte igale võimalusele, aga neile, mis antud olukorras kõige mõistlikumad on. Lisaks arvan, et olen meeskonna jaoks alati olemas, valmis koos nendega tundmatusse sukelduma ning sealt üheskoos välja ujuma. Püüan samuti igas olukorras positiivne jääda, hoida meeleolu kõrgel ja veenduda, et asjad saaksid tehtud. Vähemalt ma loodan, et selline on see reaalsus, kuidas ja millisena mind nähakse.

Oled üks eAgronomi taskuhäälingu “Kabiinijutud” saatejuhtidest. Mis inspireeris teid seda alustama ja milline on olnud senine kogemus?

Mõte alustada oma taskuhäälinguga sündis soovist rääkida eAgronomi missioonist - eesmärgiga käsitleda teemasid avatumalt ning leevendada nendega seotud müüte, hirme ja põhjendamatuid kuulujutte. Nii mina kui ka minu lugupeetud kaasjuht Elmar Reinhold naudime vestlusi, kus saab arutleda erinevatel teemadel, mis puudutavad eAgronomit või põllumajandust üldisemalt.

Seega oli oma taskuhäälinguga alustamine loomulik samm. Aastate jooksul on “Kabiinijuttudest” saanud platvorm, mis võimaldab rääkida aktuaalsetest ja põllumajandusele olulistest teemadest. Lisaks on see avanud võimaluse luua tutvusi ja kohtuda inimestega nii valdkonna seest kui ka väljastpoolt, et paremini mõista teemasid, mis on otseselt või kaudselt seotud põllumajandusega. Idee idust kasvas välja reaalne ettevõtmine, sisuloome ja selle avaldamine kõigile kuulamiseks ning kaasa mõtlemiseks. 

Meie eesmärk on olla sillaks maa- ja linnarahva vahel, kuna kahjuks eksisteerib palju müüte ja väärarvamusi. Tahame neid teemasid avalikult käsitleda ning pakkuda aruteluplatvormi. Seni on see teekond olnud uskumatult põnev - oleme palju õppinud ja sisuloojatena arenenud. Alustades ei osanud me arvata, et jõuame nii kaugele, kui täna oleme.

Sa tood oma töösse segu loovusest ja tehnilisest taibust. Kuidas on sinu taust DJ-na ja muusikuna mõjutanud sinu lähenemist koostöödele ja innovatsioonile?

Ütleksin, et trummarina olen alati otsinud rütmi, mille järgi tantsida. Alati on oluline leida õige rütm, mis viib sind õiges suunas. Muusika - nagu iga loominguline tegevus - on sinu enda kätes: kuidas säilitada järjepidevus ja kuidas alustada uuesti, kui rütm on kadunud, kuni leiad taas oma tempo. See võib võtta aega, aga kui selle hetke ära tabad, oled kohe tagasi omas rütmis.

Alles hiljuti oli mul rõõm need kaks maailma kokku tuua, kui korraldasime meie Tallinna kontoris kohtumise põllumajandustootjatega, mis kujunes Northern Rootsi mitteametlikuks järelpeoks. Üks konverentsi külalisesinejatest, kes on muuhulgas suurepärane DJ, oli väga huvitatud järelpeol muusika mängimisest. See andis mulle kindlustunde, et selline sümbioos on võimalik ning et tööstus, mida tihti peetakse “konservatiivseks”, võib tegelikult olla üsna lõbus ja üldse mitte nii jäik. Tundus, et murdsime mõned barjäärid ja saime lahti vanadest eelarvamustest.

Muusikal on sinu elus oluline koht. Kas tahaksid rääkida oma armastusest muusika vastu ja sellest, et oled kuulunud bändi, mille üks liige on nüüdseks Eesti ühiskonnas suhteliselt tuntud isik?

Ah, jah. Olin üks neist noortest, kes nägi maailmakuulsaid rokkbände laval ja televisioonis ning koos teiste sarnaste unistustega noortega tekkis meil soov teha oma muusikat. Meil ei olnud muusikalist haridust, ainult tahe ja unistus. See tähendas palju aega, higi ja pisaraid, aga lõpuks esinesime nii maa-alustel kui ka peavoolu festivalidel, olles ümbritsetud inimestest, kellel olid sarnased huvid. Too tuntud isik sai tuntuks alles hiljem, aga aeg-ajalt tuleb see jutuks ja on tore meenutada. See kõik pani aluse mu armastusele muusika vastu. Tänaseni, kui kuulen mõnda meloodiat, hakkavad mu käed ja jalad automaatselt kaasa liikuma.

Jalgrattasõit tundub sinu jaoks rohkem kui hobi. Mida see sinu ellu ja mõtteviisi juurde annab?
Olen alati olnud kergliiklusvahendite fänn - olgu selleks jalgrattad, longboardid, rulluisud, tõukerattad või muud sarnased vahendid. Elades suhteliselt väikeses linnas, on mul olnud vabadus valida, millega liigun punktist A punkti B. See muudab liikumise nauditavaks. Püüan sõita võimalikult palju jalgrattaga, kasutada longboardi või vedada lapsi kastirattaga - olenevalt üritusest või sihtkohast. Selline liikumine annab aega iseendaga olemiseks ja hoiab aktiivsena.

Lisaks annab see juurdepääsu kohtadele, kuhu muidu ei pääseks - näiteks jalakäijate sillad, pargid Kopenhaagenis ja Amsterdamis või peidetud nurgad Tartus ja Tallinnas, matkarajad Eesti metsades jm.

Ja need sokid - sinu sokikollektsioon on kontoris legendaarne. Mis selle traditsiooni taga on?

Kõik algas 2015. aastal, kui Lions International Youth laagris osalenud noored kinkisid mulle hüvastijätuks kaks paari lõbusaid sokke, mis nende meelest minu isiksust kõige paremini kirjeldasid. Sellest hetkest sai alguse mu armastus naljakate sokkide vastu - olgu need täiesti erinevad või näeksid välja nagu sidrunid või kartulid. Tänapäeval, kui üks sokk on kulunud, hoian teise alles ja proovin sobitada selle mõne teise sarnasega. Nii sünnib uus paar.

Kuidas hoiad väljaspool tööd oma loomingulist energiat või lõõgastud pärast pikka nädalat?

Kahe imelise tütre isana olen pidevalt hõivatud, püüdes nende aega väärtuslikuks muuta ja aidates neil maailma avastada - olgu selleks jalgrattasõit, LEGOdest linnade ehitamine või looduses seiklemine suvila ümbruses. Lisaks naudin ma võitluskunstide maailma - eelkõige fännina. Ja nagu paljudele eestlastele, meeldib ka mulle aias nokitseda, muru niita ja muid majapidamistöid teha.

Mida ütleksid inimesele, kes mõtleb eAgronomi tiimiga liitumise peale?

Kui sulle meeldib põllumajandus või toidutootmise protsess ning sa soovid midagi selles valdkonnas muuta - aidata kaasa jätkusuutlikule tootmisele ja põllumajanduse digitaliseerimisele -, siis on see koht just sulle. Siin töötavad targad ja toredad inimesed, kellelt on palju õppida.

Lõpetuseks. Kuidas sa lõpetaksid järgmise lause: „Töötamine eAgronomis on nagu…”

Töötamine eAgronomis on nagu veel avastamata maa uurimine - hüppad tundmatusse, õpid kiiresti ja oled ise teerajaja.