Põllumajandus ja Instagram: Farmer Tõnise teekond traktoriroolist sotsiaalmeedia suunamudijaks

Põllumajandus pole lihtsalt töö, vaid elustiil, mis nõuab pühendumist, kohanemisvõimet ja pidevat õppimist. Rääkisime Farmer Tõnisega tema teekonnast, kuidas põllumajandus jõudis tema ellu, millised õppetunnid on teda kujundanud ning kuidas ta leiab tasakaalu töö ja pereelu vahel. Samuti uurisime, kuidas on suunamudijaks olemine mõjutanud tema elu põllumehena.

Farmer Tõnise põldudel toimub sel aastal ka eAgronomi vahekultuuride põllupäev, mis leiab aset juba 3. oktoobril. Katsetame erinevaid külviaegu ja -tehnoloogiaid ning võrdleme erinevaid vahekultuuride liike. 

Registreeru üritusele siit.

Milline oli sinu esmane kokkupuude põllumajandusega, või siis teisisõnu, kas põllumajandus leidis sind, või leidsid sina põllumajanduse?

Põllumajandusega on nii, et minu isa hakkas talu pidama, kui 90ndate alguses toimus maade tagastamine. Ühel hetkel hakkasid talu territooriumile ilmuma Belarusid ja Niva kombainid ning ma loksusin alati kaasa. Kui viljakoristus oli, siis mäletan, kuidas istusin Niva kombainis, mis oli suur ja kole mürisev kolakas, suitses ja tolmas. Isal oli sõites uks alati lahti, sest see kombain töötas ainult kuulmise järgi – kui midagi hakkas katki minema, siis seda oli kuulda. Mina istusin kombaini astme peal ja nautisin päev läbi tolmu ning müra. Kui uni peale tuli, viskas isa puhvaika kabiini nurka ja ma magasin seal.

Kui ma ulatusin juba Belarusi pedaalideni ja sain sidurit vajutada, hakkasin isale lihtsamaid töid tegema – näiteks juhtisin traktorit kivide korjamisel. Tol ajal polnud mul plaani hakata põllumeheks. Põllumajandus oli minu jaoks huvitav eelkõige masinate poolelt. Kogu ülejäänud teema oli mulle kauge ja see oli miski, millega tegeles isa, kuid mind see väga ei huvitanud. Hariduselt olen hoopis riigiteadlane ja mul oli plaan minna edasi magistrisse rahvusvahelisi suhteid õppima ning ühel hetkel leida nö. normaalne töö. Ent siis jõudis põllumajandus minuni. Isa tahtis keskenduda oma teisele ärile ja meil oli tollal pea 100 hektarit talumaad ning võimalus taotleda noortaluniku toetust 40 000 eurot. Tingimuseks olid vastav haridus ja töökogemus põllumajanduses. Töökogemus oli mul õnneks olemas ja seega läksin Särevere kutsekooli, kus oli aastane kursus.

Sain toetuse kätte ja ostsin kohe uue traktori, sest ma ei olnud nõus Belarussiga tööd tegema – tervis ja mugavus on minu jaoks kõige tähtsamad.

Kokkuvõttes võib öelda, et see oli juhuste kokkulangevus. Mingil määral kujundas seda kindlasti lapsepõlves kogetu ja usk, et põllumajanduses on võimalik areneda ning asju paremaks teha. Minu suur unistus on alati olnud oma talu arendada ja kasvada. Tänaseks on prioriteedid veidi muutunud.

"Kui ma ulatusin juba Belarusi pedaalideni ja sain sidurit vajutada, hakkasin isale lihtsamaid töid tegema – näiteks juhtisin traktorit kivide korjamisel."

Tõnis oma esmakogemusest traktoriroolis.

Iga algus on täis väljakutseid. Milliste väljakutsetega tuli sul põllumajanduses alustades rinda pista ning kuidas sa need lahendasid?

Kõige raskem oli see, et ma ei teadnud tegelikult mitte midagi. Isegi pärast Särevere kursuse läbitegemist, sest seal toimus väheste teadmiste kinnistamine ja vähekene sain teadmisi ka juurde, aga ega keegi sind seal tegelikult ei õpeta, et kuidas nüüd põllumees olla. Alguses sai ikka väga palju vigu tehtud tänu kogemuste ja teadmiste puudumisele - eksides väetamisega, või tehes tööd, mida tegelikult ei oleks olnud vaja teha, mattes sellega väga palju oma isiklikku aega ning unetuid öid. Ehk oleks pidanud natuke targemalt asju tegema.

Teisalt on tänaseks mul maad nii palju rohkem, masinad suuremad ja samas on ka tööd rohkem, aga ma üritan seda nüüd targemalt teha. Kui ma töötaks täna samamoodi nagu ma tollal tööd tegin, siis ma ei saaks elusees midagi tehtud.

Mis puudutab väljakutsetega hakkamasaamist, siis mul on väga vedanud sellega, et isa on kõrval olnud. Kui mina olen pigem emotsionaalne inimene, siis tema on vana rahu ise. Kui mul hakkab temperatuur liiga ülesse minema, siis tema on hea pidepunkt olnud. Väljakutsed pole olnud mitte füüsilised, aga pigem vaid vaimsed. Näiteks pettumustunne, kui asjad ei lähe nii nagu nad peaksid minema, eelkõige näiteks ilmastiku pärast. Mu jaoks on oluline, et tööl oleks alati mingi tulemus. Õnneks on kõik sellised kogemused ja need aastad mind karastanud.

Lisaks on pere tekkimine ja lapsed pannud mind mõistma, et nende jaoks tuleb olemas olla, kuigi kindlasti saaks veelgi rohkem. Aga see aitab perspektiivi seada. Kümme aastat tagasi ma oleks läinud välja põllule ja teinud ükskõik mis töö ära, olenemata kellaajast, siis täna ma tahan normaalsel ajal koju jõuda, et veeta perega aega ning olla kohal. Lihtsalt tulen põllult ära ja asi vask, ega midagi ju ei juhtu!

Tänaseks päevaks on sul Instagramis üle 11-tuhande jälgija. Kuidas sündis idee jagada oma põllumajanduselu Instagramis? Oli siin mängus mõni välimine või sisemine motivaator, mis  suunas sind oma tegemisi laiemale publikule tutvustama?

Siin on olnud mängus mõlemad motivaatorid, nii sisemine kui ka välimine. Ma jälgisin Usa põllumehi Youtubest juba pikalt ja ühel hetkel hakkasin mõtlema, et Eestis võiks ka midagi sellist olla. Otsisin, uurisin, aga kahjuks leidnud mitte kedagi, kes sellist sisu jagaks.

Väline tegur oli abikaasa, kes on Instagramiga väga kodus. Mul ei olnud isegi mitte kontot. Ma ei teadnud mis seal toimubki, mida seal teha tuleb, kuidas see toimib. Minu esimene postitus oli kombaini puhastamisest. Abikaasa julgustas mind proovima, öeldes et põllumajanduses on ju väljakutseid palju, mis see üks lisaväljakutse halba ikka teeb.

Niimoodi algaski minu see Instagrami teekond.

Abikaasa veenis mind ikka kaks aastat, et ma võiksin sellega tegelema hakata, aga ma ei tahtnud alguses väga vedu võtta. Ma ei ole tundnud ennast väga esinejana, olenemata oma edevast loomusest ja enesekindlusest, sest ilma selleta on raske, ent ma pigem olen alati tahtnud hoida end tagaplaanil. Paradokaalsel kombel olen ma nüüd nii esiplaanil, kui üldse võimalik olla on. Introvertne ekstravert on sattunud Instagrami, nagu mulle endale öelda meeldib.

Milline on olnud sinu jälgijate tagasiside sulle? Kas on olnud mõni eriti meeldejääv hetk või kommentaar, mis sind on mõjutanud?

Kommentaare on tulnud omajagu. Mingil põhjusel arvatakse, et eestlased ei taha midagi öelda, eriti head, kuid mulle on kirjutatud päris palju. Kõik kommentaarid on olnud omal moel inspireerivad. On olnud inimesi, kes on öelnud, et neil on samuti isa põllumees ja vaimse tervise teema on nende jaoks oluline, sest nad on näinud, kui raske see on.

On ka inimesi, kes ei tea põllumajandusest midagi, kuid ma olen toonud selle nendele lähemale ja aidanud mõista, millega põllumehed tegelevad ning mis põllumajanduses toimub. Sellised kommentaarid on väga toredad. Päevas saan umbes 10–20 kirja – kes küsib midagi, kes kirjutab niisama, kes soovib jõudu ja jaksu.

Ma arvan, et see ongi parim kvaliteedimärk, kui inimesed võtavad vaevaks kirjutada. Kui ma teeksin Instagrami ja ei saaks ühtegi sõnumit, tekiks küsimus, miks ma seda teen.

"Ma arvan, et see ongi parim kvaliteedimärk, kui inimesed võtavad vaevaks kirjutada. Kui ma teeksin Instagrami ja ei saaks ühtegi sõnumit, tekiks küsimus, miks ma seda teen."

Tõnis tagasisidest oma sotsiaalmeedia tegevustele.

Inimene õpib terve elu. Millised on olnud sinu suurimad õppetunnid põllumajanduses ning mida oled nende kaudu õppinud?

Üks suurimaid õppetunde on kindlasti see, et ei tohi asju liiga tõsiselt võtta. Põllumajanduses on palju kaootilisust ja olen tundnud seda ängi päris palju, eriti siis, kui alustasin. Oled kuskil keset põldu ja vihma hakkab sadama, mis tähendab, et töö jääb lõpetamata. Alguses oli see mulle väga raske, kuid praegu mõtlen: "Issand, kui rumal!" (naerab).

On ju alati järgmine päev ja ülejärgmine päev, miks siis muretseda? Olen õppinud asju vabamalt võtma, kuid ei tohi liiga vabalt ka võtta, sest siis on oht muutuda liiga laisaks.

Teine õppetund on see, et ei saa kõike, mida teised põllumehed räägivad, päris tõsiselt võtta. Kõigil on oma vaatenurk ja sa ei saa teiste kogemusi üks-ühele enda omadega võrrelda. Saad kasutada neid teadmisi ja informatsiooni, kuid pead need alati enda ja oma ettevõtte jaoks kohandama. Kõike üks-ühele kopeerides võib jõuda pankrotti. Sama kehtib ka erinevate väetiste ja imepreparaatide kohta – kui need teeksid imesid, kasutaksid kõik põllumehed neid, aga nad ei kasuta, ja sellel on põhjus. Seega talupojatarkus ja kriitikameel on hädavajalikud.

Kolmas õppetund on see, et olin aastaid suletud meelelaadiga. Arvasin, et teen asju õigesti, kuigi tulemused polnud alati nii head. Tänu Instagramile olen muutunud ja hakanud rohkem asju katsetama. Olen nüüd avatum ja valmis proovima uusi lähenemisviise. See on võimaldanud mul kohtuda uute inimestega ja õppida palju uut.

Olen maininud, et olen ekstravertne introvert – enne kohtumisi tunnen ärevust, kuid kohtumise ajal läheb see üle ja suhtlen vabalt. Elu on näidanud, et see on väga kasulik oskus.

Kui sinu poole pöörduks algaja põllumees, kes eile oli veel IT-mees, aga tal sai siiber kontoris töötamisest  ja ta ostis nüüd endale põllumaa, traktori, kombaini ning külviku ja tema tahab nüüd põllumeheks hakata, siis millised oleksid sinu kolm peamist soovitust talle?

Esimene soovitus oleks: müü need asjad maha ja tee oma IT-d edasi! Nali-naljaks. Kui sa tahad oma raha sinna matta, näiteks teraviljakasvatusesse, pead arvestama väga suurte investeeringutega ja pikkade protsessidega enne, kui raha hakkab tagasi tulema. Minu esimene soovitus oleks teha korralik äriplaan. Kui see tundub normaalne, siis võta sealt julgelt 50% maha ja vaata, kas see on endiselt elujõuline. Sul peab olema plaan B, C ja võib-olla isegi D, kui asjad ei lähe nii, nagu sa arvad.

Teiseks on väga oluline suhelda teiste põllumeestega. Kui teed kõike üksinda ja tulemustega rahul ei ole, siis suhtle ja õpi teiste kogemustest. Kuid nagu ma juba ütlesin, ära lihtsalt kopeeri teisi, vaid kohanda neid teadmisi oma olukorrale.

Kolmandaks soovitan rääkida oma lähedastega. Kui sinu lähedased pole põllumajandusega kokku puutunud, siis ei pruugi nad mõista, kui palju aega ja stressi see töö tekitab. Mina olen oma abikaasaga olnud koos 15 aastat ja ta vahel endiselt imestab, miks ma koju ei jõua. Mõnikord lihtsalt on ajakriitilisi hetki, kus tuleb töö lõpuni viia, sest järgmine päev võib tulemus olla hoopis teine. See "drive" hoiab põllumehe põllul – usk, et hea tulemuse nimel tuleb töö ära teha.

Mida sina isiklikult eelseisvalt eAgronomi vahekultuuride põllupäevalt ootad? Kas on mõni eriline külg või teema, mida osalejad võiksid eriti tähele panna?

Ma kasutan vahekultuuride külvamiseks Eestis suhteliselt ainulaadset meetodit – külvan vahekultuuri pritsiga seisva vilja sisse, et vahekultuur saaks eelisstardi. Minu talu suuruse juures ja arvestades, et ma teen suurema osa tööst peaaegu üksinda, on see ainuke viis, kuidas ma jõuan vahekultuure külvata.

Kui me arutasime eAgronomi vahekultuuride põllupäeva toimumist ja seda, millele üritusel rõhku panna, pakkusin, et võiksime võrrelda erinevaid külvitehnoloogiaid. Minu jaoks on põnev jälgida oma pealtlaotatava vahekultuuri kasvu võrreldes nende vahekultuuridega, mis on külvatud otsekülvikuga, randaaliga või muu mullaharimise tehnikaga. See pakub mulle suurt huvi – kas need on võrreldavad ja kui ei ole, siis kui suur on erinevus.

Tõenäoliselt otsin selle ürituse raames oma tehnoloogiale õigustust ja tagasisidet. Konsteptsioon on olemas, eelmisel aastal saadud tulemused on samuti olemas, kuid kuna mul pole naabrimeest, kes kasutaks otsekülvikut, on olnud raske võrrelda. Oma üksikul põllul keset metsa on keeruline hinnata oma tehnoloogia efektiivsust objektiivselt teiste omadega. See on minu jaoks kõige põnevam aspekt.

"Üks suurimaid õppetunde on kindlasti see, et ei tohi asju liiga tõsiselt võtta. Põllumajanduses on palju kaootilisust ja olen tundnud seda ängi päris palju, eriti siis, kui alustasin. Oled kuskil keset põldu ja vihma hakkab sadama, mis tähendab, et töö jääb lõpetamata. Alguses oli see mulle väga raske, kuid praegu mõtlen: 'Issand, kui rumal!'"

Tõnis oma suurimast õppetunnist põllumajanduses

Kuidas on põldude ettevalmistus põllupäevaks sujunud?

Pisut märg on olnud. Kui randaaliga pandi vahekultuur maha, jäi põld veidi konarlikuks. Seegi on hea näide, et meil pole kunagi ideaalseid tingimusi oma tööde tegemiseks. Näiteks tänavu sai nisu väga vara valmis – tavaliselt valmib hiline nisu augusti keskpaigas, aga me koristasime juba 8. augustil, kuigi valmis oli ta juba 2. augustil. Lihtsalt vihm takistas koristust.
Kümme päeva enne koristust külvasin pritsiga ühe vahekultuuri riba, ning teise riba päev enne koristust. Pärast koristust olid järgmisel päeval eAgronomi partnerite masinad juba põllul. Kõik läks ideaalselt. Ainult randaaliga külvamine jäi vihma tõttu hilisemaks. Usun, et see on olnud üks parimaid aastaid vahekultuuride kasvatamiseks – on olnud pikalt soe ja mullas on niiskust, seega peaks häid tulemusi saama. 

Ühelt poolt on põllumajandus sinu töö. Teisalt on see ka elustiil. Kuidas sa hoiad tasakaalu töö ja isikliku elu vahel?

Ausalt öeldes – seda tasakaalu pole. Töö ongi minu elu. Naljakas ja kurb ühtaegu. Kui me perega kuhugi sõidame, teeme ikka ka põllul tiiru (naerab). Välja lülitamine on väga raske. Ma vastutan kõigi tööde eest ja tahan kõigel kätt pulsil hoida. Eelistan seetõttu puhata välismaal, sest seal ei saa ma tööga tegeleda. Samas õpin end paremini välja lülitama. Mõni hea hobi tuleb kasuks.

Sõbrad sõidavad mootorrattaga, aga mina ei taha sõita – üks sõber sõitis end hiljuti täpselt enne koristust haiglasse. Õnneks sai ta terveks, aga hoiatav näide siiski.. Talvel tegelen mäesuusatamisega, mis on tõeline akude laadija. Kodus grillime ja käime perega looduses. See aitab mõtteid mujale viia, kuigi tööalased mõtted kipuvad ikka peas käima. Arvan, et see ongi põllumeeste suur probleem – eriti minusuguste mitte-lipsustatud põllumeeste puhul. Kui sa oled suurettevõtte juht, saad keskenduda suurele pildile, aga mina pean tegelema ka pisiasjadega. Nii ongi raske leida tasakaalu töö ja eraelu vahel.

Sotsiaalmeedia on ka minu hobi. Kuigi see on seotud minu tööga põllumajanduses, pakub see ka eraldi rahuldust – analüüsin oma tegevust, monteerin videoid ja mõtlen, kuidas asju paremini teha. 

Mis sind põllumajanduse juures kõige rohkem motiveerib ja inspireerib?

Kindlasti see, et ma näen oma töö tulemust väga selgelt. Kuigi ilm määrab suure osa meie tööst, saan ise 30% ulatuses asju mõjutada. Iga kord, kui sõidan masinaga üle põllu, on sel mingisugune tulemus. Mul oleks raske olla väike hammasratas suures süsteemis, kus minu panus lõpptulemusse on väike.

Põllumajanduses on alati midagi õppida. Kuigi põllumajandus tundub konservatiivne eriala, on see tänaseks väga tehnoloogiline ja innovaatiline. Iga päev on võimalus leida uusi lahendusi ja mõtteid, kuidas tööd paremini teha. Kui oled valdkonnast väljas, siis näed ainult traktorit põllul sõitmas, kuid ei näe, mis seal sees toimub. See on ka minu missioon – näidata, milline põllumajandus tegelikult on, milliseid ohvreid tuleb tuua ja milliseid rõõme see pakub.

Sotsiaalmeedia on mind motiveerinud rohkem oma tegemisi läbi mõtlema. Enne kui midagi presenteerin, mõtlen hoolikalt, kuidas seda tegevust võiks kõige paremini teha. Vahel teen meelega provotseerivaid Instagrami Story’sid, et saada tagasisidet ja kuulda, mida teised põllumehed arvavad. Aga enamus aega on minu loodud sisu täpselt nii ehe kui päriselu. See on olnud suureks motivaatoriks, sest põllumajandus on viimastel aastatel väga raskes olukorras. Kui mul seda Instagrami poleks, ei teagi, kas ma oleksin täna veel põllumees.

Farmer Tõnis ja eAgronom ootavad kõiki huvilisi külla juba 3. oktoobril toimuvale eAgronomi vahekultuuride põllupäevale. Üritus on tasuta ning kõigile soovijatele läheb osalemine arvesse ka KSM koolitusena. Registreeri siin.